A kuhu sa kadusid?

 Tervist!

Juhtus see, mis ma arvasin, et juhtub. Ei osanud enam millestki kirjutada ja samas oleks soovinud kõigest kirjutada, aga sõnad ei tulnud kuidagi ilusasti välja. Niimoodi oligi kergem hoopis mitte kirjutada ja lage vahtida. Nali. Lage ma ei vahtinud.

Mis vahepeal juhtunud on?

Läksin tööle täiskohaga. Olengi nüüd valdavalt veetnud oma aega tööl raha teenides või siis tööst taastudes ehk magades. Kooli läksin ka. Ma tegelikult ei saa ise siiani aru, miks ma läksin kooli, aga kuna tähtede seis oli hea, siis ma mõtlesin, et teen selle ära. Nagunii pole mul mingit paremat plaani eluga teha ja õpitud teadmised mööda külge maha ei jookse. Lisaks siis veel see, et tulevikus peaks palgakõrgendus mind ootama. Eriala on selline, et seda läheb alati tarvis ja tööpuudust ei ole vaja karta, eriti praeguses koroona olukorras.

Kuigi minu ja mu kaaslase (kes ka muide töökohta vahetas) sissetulekud kasvasid pea et 3x minu tööle minekuga ja tema töökohavahetusega, siis raha ei ole me suutnud kõrvale panna. Naljakas ja vägagi kurb, aga kui raha on rohkem, siis kaob ta ka palju rutem ära. Tegelikult märtsis oleks pidanud jääma väike puhver, aga üks täituritest otsustas, et kas ÜKT, vangla või maksa võimalikult ruttu ära oma võlg. Nii me siis kraapisime kõik oma viimased sendid kokku ja maksime ära. Heast küljest vaadates, siis võlg vähenes palju, aga samas elamiseks enam raha ei ole. Aga küll me hakkama saame.

Kogedes kogu seda sitta (vabandust), mis endale kaela võid saada, kui üritad elu korda saada, siis pani see mõistma, et on, mis on, aga tuleb ikkagi säästmine seada prioriteediks number 1 ja kohe palgapäeval panna X summa kõrvale, mitte vastupidi, et kuu lõpus vaatan, mis ja palju alles jäi. Aga eks elu õpetabki.